Simon Levin

Allikas: Vikipeedia

Simon S. Levin (3. november 19282. jaanuar 2008) oli juudi päritolu Eesti advokaat.

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1934. aastal alustas ta õpinguid Tallinna Prantsuse Lütseumis, evakueerituna Venemaale lõpetas 1944. aastal Tšeljabinski töölisnoorte keskkooli.

1945. aastal, reevakueerituna, asus õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas kaugõppes 1947. aastal.

1974. aastal kaitses Levin kandidaadiväitekirja Moskvas Üleliidulises Kuritegevuse Põhjuste Uurimise Instituudis ning talle anti õiguskandidaadi kraad.

Töökäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastatel 1945–1946 töötas Levin Tallinna I õigusnõuandlas stažöörina ja kuni 1992. aasta märtsini advokaadina. Aastatel 1992 kuni 2004 töötas ta vandeadvokaadina advokaadibüroos HETA, 2004. aastast advokaadibüroos Teder&Partnerid ning advokaadibüroos Teder, Glikman&Partnerid.

Avalik tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levin valiti ENSV Advokaatide Kolleegiumi Presiidiumi liikmeks kaheksal korral.

Ta võeti Eesti Advokatuuri 1947. aastal. Ta oli juhatuse liige aastatel 1994, 1995, 1998 ning aseesimees aastatel 1994-2001. Ta on korduvalt olnud kvalifikatsioonikomisjoni ja teadus-metoodikakomisjoni liige. Alates 2002. aastast oli ta juhatuse nõunik. Levini advokaaditunnistust ehib numbrimärk 1.

Levin on olnud Eesti kriminaalseadustiku 1993. aasta eelnõu ning mitme teise eelnõu ametlik ekspert, Eesti kriminaalpreventsiooni nõukogu liige ning nõukogu ekspertkomisjoni liige.

Teadustöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levini põhiteadusalad olid kriminaalprotsess ja kriminaalõigus. Ta tegeles kriminaalkaitse probleemide uurimisega, kriminaalkaitse efektiivsuse ning kassatsioonimenetlusega, samuti advokaaditöö eetiliste aspektidega. Temalt on ilmunud 12 teadustööd kriminaalmenetluse ja eetika alal ning arvukalt erialaseid artikleid. Ta on tegelenud kriminaalpsühholoogia üksikküsimustega ning kirjutanud kaks uurimustööd kohtupsühholoogia alal.

Ta töötas 1984-1985 Eesti Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudi majandusõiguse probleemide sektoris majandusteadlasena. 1985. aastal valiti ta NSVLi Teaduste Akadeemia Psühholoogide Seltsi tegevliikmeks.

Ta oli aastatel 1952-1953 Tallinna Juriidilise Kooli lektor, alates 1996. aastast Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Eestis kriminaalmenetluse professor, 1997. aastast Tartu Ülikooli külalisprofessor ning Tartu Ülikooli kuratooriumi liige.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]